Vladimir Solouhhini «Kastetilk» koosneks nagu üksikuist lühipaladest. Need on poeetilised mälestuspildid noorusmaast — peamiselt kodukoha elanikest, vaadeldud kaasaegse analüüsiva pilguga. Iga üksik tegelane aga on ühtlasi koondportree, ja igaüks neist nagu esitaks valusa küsimuse, mis on ülemaaline. Tervikuks seobki neid pilte autori sügav armastus kodukolhoosi vastu, milles otsekui hommik kastetilgas peegeldub armastus kogu maa, partei ja rahva vastu.
