Veel enne, kui end kajutipõrandalt püsti jõudsin ajada, oli mulle selge, et miin. Muud see olla ei võinud. Kui ma just hiljuti laevaga Karlshamnis demagnetiseerimas käisin, siis võis küsimuse alla tulla ainult tavaline sarvedega…
Sarviline või sarvedeta, tegi muidugi ühe välja. Järgmisel hetkel olin sillal, kus roolimadrus asjatult laeva otsekursile püüdis vändata. Tüüriseadis aga enam sõna ei kuulanud. Laev hakkas kalduma vasakule pardale. Katla- ja masinaruumi luukidest tõusis aurumöll. Kustusid kõik tuled. Laeva vile oli lahti põrunud ja üürgas. Surmahoobi saanud laev hüüdis appi, pikalt ja lakkamatult.
Käskisin vahitüürimehel avada lastiruumid ja vigastused kindlaks teha. Paari minuti pärast teatati, et lekk on kolmandas ja neljandas ruumis. Läksin ka ise vaatama ning taskulambi valgusel võis näha, kuidas vesi paljudest pardaplaadivahedest sisse valgus. Nähtavasti oli aga laeva põhi veelgi rohkem kannatada saanud, sest kiiresti vee alla mattuva tunneli kõrval otse kihises ja kees.
Kateldest väljapahiseva auru tõttu masinaruumi pumpade juurde keegi ei pääsenud. Hea seegi, et mehaanikud eluga välja jõudsid. Niisuguse leki sulgemine plaastrite abile ei tulnud kõne allagi.
