Pingviin ja raisakass

Mihkel Muti romaan „Pingviin ja raisakass“ (esmatrükk 1992) käsitleb üleminekuaega Eestis, olles nagu ühe päeva tohutu fotosuurendus romaanist „Kooparahvas läheb ajalukku“.
On aasta 1991. Eesti Vabariik on juba käega katsuda. Peategelane, kolmekümnendates eluaastates Eff, väljub hommikul rõõmsalt kodunt, et Tallinna elus oma õnnevõimalust otsida. Ta kohtab tervet galeriid inimesi ja kuuleb nende , saatustest. Inimesed on nagu palavikus, sest ka uuel ajal on võitjad ja kaotajad. Nüüd tuleb jalg maha saada, muidu jääd käppa imema, olgu iseseisvus või mitte! Päeval sööb Eff uut imelist jäätist „Pingviin“ ja hilisõhtul kuulab prügikastikasside lõugamist.
On alles aeg, kui kõik see, mis vahepealse kahekümne kahe aasta jooksul toimunud, on veel olemata. Nii võib lugeja näha, mis on toonastest aimdustest ja loodustest täide läinud, mis mitte. See kõik on natuke nukker, aga vahel ka hirmus naljakas.