“…Üle Juhani õla näen rühmavestluse teemat. Asi on tõsine. Meie päästmisega tegeleb suure korporatsiooni peakontor isiklikult.
…Seisatan meie luksusliku basseini juures ja juurdlen: kas mul tuleks meie koer uputada ja kas ma saaksin sellega hakkama?
…Ma kardan, jumal küll, kuidas ma kardan. Siin ma istun, armastatud mehe kõrval, kellel käed talle suunatud püssitoru ees üles tõstetud. Mis ma teen, kui sõjamees päästikule vajutab? Tahaksin vaadata auto tagapingile, kuidas Kata hakkama saab, ja peas vasardab hirmumõte: mida ma teen, kui ta osutab püssiga Kata peale ja ütleb, et sina tuled välja?
Jah, see juhtus meiega. Päriselt. Niisugusest lõpust hoolimata oli minu Liibüa siiski vaimustav kogemus. Ja võibolla just tänu lõppvaatusele sai sellest nii ergas õppetund heast ja halvast, inimesest ja jumalast, hirmust ja armastusest.”
