Suure prantsuse psühholoogilise realisti 1913. aastal ilmunud romaan kuulub sarja «Kadunud aega otsimas», mis hõlmab kogu autori romaanitoodangut nagu Balzaci «Inimlik komöödiagi».
Talle kuulsuse toonud ajaluubi meetodil, mida uuem kirjandus paljus eeskujuks on võtnud, jälgib Proust viimse peensuseni oma peategelase tegusid, mõtteid ja muljeid. Tegemist on isesuguse lemberomaaniga, sest autori arusaamist mööda on armastus nagu nakkus, mille puhul partnerite objektiivne vastastikune sobimatus midagi ei loe.
Peene kunstimaitsega keskealine elumees Swann tutvub Odette´iga, kes talle esimesel pilgul põrmugi ei meeldi ja keda ta ometi armastama hakkab, nagu ta seni ühtegi naist pole armastanud. Selle poolilmadaami pärast satub varem vaid kõrgemas seltskonnas hiilanud Swann väikesesse kunstiharrastajate ringi. Nii saab lugeja mosaiikpildi sajandilõpu Pariisi aristokraatlikust ja kõrgkodanlikust suurilmast boheemitsevate väikekodanlasteni.
