Õpetatud Eesti Selts asutati 1838. aastal eesmärgiga „edendada teadmisi eesti rahva minevikust ja olevikust, keelest ja kirjandusest ning eestlaste asustatud maast“. Väheste estofiilidest baltisakslaste ja mõne eestlase eestvedamisel alustanud selts pidi päästma toonase hääbumas rahvakillu – eestlaste – saagad ja muinaslood ning materiaalse kultuuri kandjad, uurima eestlaste sõnavara, edendama haridust ning kirjastama kooliõpikuid ja muud õpetlikku kirjandust. Nii alustas Õpetatud Eesti Selts eestluse uurimisega juba siis, kui rahvusliku ärkamisajani jäi veel mõnikümmend aastat aega. Seltsi eestvõttel koguti pärandit ja talletati vaimuvara, pandi alus raamatukogule ning arheoloogia- ja mündikogule, tehti algust teadustööde kirjastamisega ja nägi ilmavalgust „Kalevipoeg“.
Raamat toob lugejani seltsi ajaloo alates tormilistest algusaegadest läbi ärkamisaja, venestusperioodi, 20. sajandi alguskümnendite ja suurte sõdade ning Nõukogude okupatsiooni ajajärgu tänapäevani välja. 180 aasta pikkuses ajaloos käsitletakse seltsi tegevuse kõiki valdkondi: ÕESi kui organisatsiooni arengut, teadustööd ja panust rahvusteaduse sündi, kirjastamist, kogude koostamist ja korrashoidu, väljapaistvamaid isikuid ja sündmusi ning seltsi sidemeid teiste teadusseltsidega, tõstes esile Õpetatud Eesti Seltsi olulist rolli nii eesti rahvuse kui ka rahvusteaduste kujunemisloos.
