„Ma ei tea, kas see oli armastus esimesest silmapilgust, aga igal juhul oli see väga lähedal sellele. Tal olid pikimad juuksed, mida eales näinud olin, süsimustad ja ulatusid peaaegu vöökohani. Ta naeratas pidevalt ja tal olid pehmed pruunid silmad, mis panid mu südame sulama, pikad jalad, mille pikkusel ei paistnud lõppu, ja keha, mille eest võis surra. Ta oli ihualasti, kui välja arvata mustad nahksaapad, mis ulatusid põlvedeni ning mille küljel oli väike hõbedane kett. Ma arvan, et just saabaste pärast ta mind tol hetkel nii väga köitiski.“
Tai, 1996. Rotiaasta. Pete on noor reisikirjanik, kes seikleb mööda Bangkoki go-go-baare ning leiab oma elu armastuse.
Joy on tema unelmate tüdruk – noor, pimestavalt ilus ja üks Zombie baari kõrgemini tasustatud tantsijaid. Järgneb karussell seksist, uimastitest ja pettusest, enne kui Pete avastab, et tema isiklik tantsija ei olegi see, kellena esineb. Joy ei ole kaugeltki tema unelmate tüdruk, vaid temast saab hoopis Pete’i õudusunenägu.
„Arvestades kohalikku tarkust, mida „Isiklik tantsija“ sisaldab, peaks raamat olema kättesaadav igale Taisse reisivale turistile.“ – Bernard Trink, Bangkok Post
„Stephen Leatheri „Isiklik tantsija“ peaks olema kohustuslik kirjandus kõigile Taisse reisivatele meestele. Sest kes seda enne ei loe, leiab end varsti sama draamat läbi elamas. Üksikud Taisse reisivad mehed on ekspertide sõnul kõik vähem või rohkem seksituristid, kes naiivsena ning reegleid tundmata viskuvad seal halastamatu äri rattasse. Ja algab see enam-vähem alati nii, et esimest korda elus enda ees go-go-baari laval kümneid paljalt tantsivaid pikajuukselisi tai tüdrukuid nähes usub mees, et üks neist on eriline, mitte nagu teised …“ – Dr Mai Loog, Bangkok
