Inglite mäss” on Anatole France´i (1844-1924) viimane romaan. Selle kirjutamine võttis tal rohkem aega kui ükski varasem teos. France’i hilisemate märkmete järgi paistab talle inglite teema nii väga meeldinud olevat, et ta kavatses romaanile teist osa kirjutada. Anatole France on üks viimaseid, kes kuulsusrikkalt esindavad Euroopa kirjanduse ingleid ja kuradeid käsitlevat traditsiooni. Lõbus idee kirjutada lugu “Inglid Pariisis” tärkas kohe pärast “Pingviinide saare” valmimist 1908.a. See on ühtlasi France´i kõige tavatum romaan. Kuskil mujal ei hüppa ta sellise endastmõistetavusega realiteedist fantastikasse, tänapäevast aegade alguse müütidesse, jumalikest asjust saatanlikesse ja poliitikast erootikasse.
Kohe ilmumise järel sattus “Inglite mäss” nende raamatute kirja, mida paavst katoliiklastel lugeda ei lubanud, ja ka tsaaritsensuur keelas selle kui jumalatteotava ära.
Siin esitatud „Nooruslugusid“ kujutavad endast valikut Anatole France’i neljast autobiograafilisest teosest: „Minu sõbra raamat“, „Pierre Nozière“, „Väike Pierre“ ja „Õilmeiga“. Need ei kujuta endast memuaare, vaid on ilukirjanduslikud teosed ühe keskse tegelasega, kellele autor nimeks pannud Pierre Noziére.
