Kummaline küll, aga tema näos, tema kergetes ja elavates liigutustes võis ka vanuigi tabada midagi sellest kõhnast noormehest, kes kõndis tantsijatari sammul mööda Dantzigi tänavat üles Mesipuu poole. Tema hingestatud kõne ja miimika, tema lihtsameelse fauni naeratus, mis võis silmapilkselt lõbususelt langeda raskemeelsusse, kõik see jättis mulje, et tegemist on kummalise seguga Charlie Chaplinist ja Mefistost, kitsest ja kassist… Tundeline, vigurdav ja sarkastiline mees, kes mängis süütukest, sellest et kaitsta end uudishimulike eest ja säilitada oma siseilma puutumatus. Aeg ei vähendanud tema unistamise ja poeetilise fantaseerimise võimet. Mis aga puutub tema loomevõimesse, siis jäi see lõpuni pulbitsevaks geisriks. Kuigi ta armastas üksildust, võis ta ka väljaspool oma ateljeed teatud harvadel juhtudel olla vägagi armastusväärne ning kiiresti võita kaasvestlejate sümpaatia. Aga temaga pidi olema ka ettevaatlik: mingeid märkmikke ega pliiatseid ei tohtinud tema juuresolekul kasutada. Ta põlgas intervjuusid ja avaldas enda kohta tõepoolest ainult seda, mida ta ise tahtis avalikkuse ette tuua.
Ta võis olla suur lobiseja, kui miski teema teda huvitas, ja oskas iseloomustada talle tuntud isikuid vägagi peente ja poeetiliste lugudega.
