Kameeliadaam

Sageli käisime öö saabudes istumas metsatukas, mis kõrgus maja taga. Seal kuulasime rõõmsaid õhtuhääli, unistades lähenevast tunnist, mis laseb meid homseni teineteise käte vahele jääda. Teinekord jäime terveks päevaks voodisse ega lasknud isegi päikesel oma kambrisse tungida. Kardinad olid tihedalt ette tõmmatud ja välismaailm jäi meie jaoks mõneks ajaks paigale seisma. Ainult Nanine’il oli õigust ust avada ja temalgi vaid selleks, et meile süüa tuua; einestasime voodist tõusmata, katkestades söömaaega tihti nalja ja naeruga.
Selle järel tuli mõni uneviiv, sest oma armastusse sulanuina olime nagu kaks visa sukeldujat, kes tõusevad pinnale vaid selleks, et õhku hingata.
Ometi tabasin ära, et Marguerite oli teinekord nukker ja vahel koguni pisarais; kui küsisin, millest see ootamatu murelikkus, vastas ta mulle:
«Meie armastus ei ole tavaline armastus, mu kallis Armand. Sa armastad mind nii, nagu ma poleks kunagi kellelegi teisele kuulunud, ja mul on hirm, et ükskord hiljem, kui sa oma armastust kahetsed ja mu minevikku mulle süüks paned, paiskad sa mind tagasi sellesse ellu, kust sa mu välja tõid. Mõtle sellele, et nüüd, kus olen maitsnud uut elu, sureksin ma, kui peaksin tagasi pöörduma endise juurde. Luba mulle, et sa mind kunagi maha ei jäta!»
«Vannun sulle!»
Nende sõnade peale vaatas ta mind, nagu loeks ta mu silmist, kas see vanne on siiras, siis viskus ta mu käte vahele, ja peites näo mu rinnale, ütles:
«Sa ei tea ju, kui väga ma sind armastan!»