See ei ole kerge ega helge raamat. Kui ta seda oleks, poleks ta oma kangelase, kirjanik Silver Anniko, nägu.
Kirgliku inimese elu ei saagi olla tasane loksumine, vaid on täis tormi ja maru. Anniko oli kirglik kõiges: armastuses, inimsuhetes, ajaloohuvis, professionaalses (ja ka mitteprofessionaalses) töös … Kahjuks puhuti ka patustamises – tema elust ei puudunud alkohol, petmised ega vägivald. Anniko oli enam kui keeruline kaaslane.
Ent eeskätt oli Silver Anniko metsiku andega kirjanik, ehkki jõudis vormistada vaid ühe raamatu – kultusromaani staatusesse tõusnud „Rusikad“. See on lopsaka sõnavara, filmilike süžeekäänude ning veidi üle vindi tegelaskujudega teos. Raamatu peamine võlu peitus ilmumisajal tema peidetud vabariigiaja-ihaluses. Silver Anniko ei teinud saladust, et paljude karakterite kujundamisel võttis ta šnitti pärisinimeste pealt ning et „Rusikatele“ kavandatud järjes, mis pidi rääkima sõjaõudustest, planeeris ta sensatsioonilisi paljastusi. Paraku jäi too raamat ilmumata … Romaani teine osa oli visandina valmis, ehkki vajas veel kõvasti lihvimist.
54. eluaastaks näisid kirjaniku elutormid olevat rahunenud – Anniko oli leidnud armastuse ning kodu Viljandi lähedal Söödi talus. Idülli jätkus vaid üürikeseks. 6. mail 1982 tappis naabertalus elanud mees kirjaniku ja tema armastatu. Pealtnäha oli tegemist täiesti jabura ja mõttelageda mõrvaga, mingit põhjust tappa naabripoisil polnud.
Või siiski? Paljud on tänaseni kindlad, et Anniko ning tema elukaaslase mõrv oli tellimustöö – tõejanune kirjanik teadis ohtlikult palju …
„Rusikate“ käsikirja algseks pealkirjaks olnud ütlus „Inimene on inimesele hunt“ sobib hästi kokku võtma ka selle jõulise andega kirjaniku elu.
