METSIK IDA. SOOME HÕIMUSÕJAD

Raamatus „Metsik ida“ käsitletavat aega ja ruumi piiritlevad 1918. aasta jaanuarist maini peetud Soome kodusõda või vabadussõda (kansallissota), Soome vabatahtlike osavõtt Eesti vabadussõjast 1919. aastal ning vabatahtlike võitlused Ida-Karjalas 1920. aastate alguseni. Need sõjad mõjutasid Soome minevikukäsitust terve 20. sajandi ja väitlused Soome avalikkuses ei ole tänini vaibunud.

Jäägriliikumisel oli neis sündmustes üks kandvamaid osi. Jäägriteks nimetati I maailmasõja ajal salaja Soomest Rootsi kaudu Saksamaale siirdunud sadu noori soomlasi, nende seas palju isamaalisi haritlasi, kes said 27. Preisi kuningliku jäägripataljonina sõjaväelise väljaõppe võitluseks Venemaa vastu ja lahinguristsed Kuramaal. Naasnud 1918. aasta algul Soome, sai neist kindral Mannerheimi juhtimisel punaste vastu võitleva Soome valgete väe eliit. Soomlasi ajendas sõtta minema hõimuaade, soov taastada omariiklus ja unistus Suur-Soome riigist. 1918. aastal ja hiljemgi liitus jäägritega hulk vabatahtlikke, paljud otse koolipingist.

1918. aastaks olid esimese ilmasõja – millest Soome küll kõrvale jäi – enneolematud inimohvrid kalestanud eurooplaste meeled ja devalveerinud inimelu väärtuse. Kodusõja vennatapu poole aastaga kaotas Soome lahingutandreil, sõjavangilaagrites ja gripiohvritena, aga ka välikohtu otsusel hukatute ja lihtsalt mõrvatutena rohkem kui protsendi rahvastikust. Julmused ja rüüstamised, tihti viinauimas, olid vabatahtlike sõjapidamise kaasaandeks ka Eestis, Ida-Karjalas ja mujalgi ning said osaks kättevõidetud vabaduse ja omariikluse kõrgest hinnast.

Jäägrid ja vabatahtlikud olid Soome iseseisvuse kangelased, kellel tuli vähem kui 20 aastat hiljem uuesti sõtta minna. Teenistusse jäänud jäägriohvitserid olid Soome armees juhtivatel ametikohtadel veel 1950. ja 1960. aastatelgi. Kuid oli palju neidki, kes jäid sõjatandreile või keda liiga noorelt üleelatud sõjakoledused oma küüsist enam lahti ei lasknudki.