Teoreem

Isa oigab oma segiaetud voodis, tema sisikond näib kerkivat kurku ning kramplikud tõmblused läbivad tema ebainimlikust valust piinatud keha.
Valu on võtnud tema üle võimust, nii et ta on kaotanud igasuguse väärikuse ja sündsustunde, ei tagasihoidlikkuse, häbi ega hea kasvatuse varal ei suuda ta enam pidurdada ega varjata oma keha loomulikke reaktsioone.
Odetta jälgib teda vapralt, pilku pööramata, ent võimetu midagi ette võtma. Siis avaneb uks ja tuppa tuleb külaline. Odetta vaatab tema poole, aga kohe kinnitub tema pilk jälle isa piinaagoonias kehale.
Külalise keha on nagu lihakssaanud unistus, mis õhkub füüsilist tervist ning täiuslikkuse julma seaduse tõttu järelikult ka moraalset puhtust. Ta on süütu, tulnud nagu teisest maailmast, ta pakub päästvat puhtust, ta istub isa voodiservale, valmis täitma oma kohust, võib-olla on tema žest halastav, aga selles puudub igasugune alandava kaastunde varjund.
Isa on teda juba märganud, häguse pilguga nagu läbi une, tema silmad on tulvil teiste meelevallas oleva inimese haledat alandlikkust, ta teab juba, mida ta tahab ja mida ta ootab…