See raamat hoiab elus tibatillukest osa maailmast, mis on praeguseks päästmatult kadunud. Sellisest maailmast, kus põllutöid tehti hobusega, liha suitsutati saunas, seeni toodi metsast, poest osteti vaid suhkrut, soola ja tuletikke ning kus äsjalüpstud soe piim oli mitte õudus, vaid maius. Vanaema Hilda, külarahvale Viira Hilda, suutis ära toita, olenevalt aastaajast, suure hulga heinalisi, kartulivõtjaid, õunakorjajaid, enda pere sinna juurde. Tema söögid olid legendaarsed. Need olid tehtud sellest, mida talupidamine pakkus ja maitsesid nagu muinasjutt.
