Tema töö ei paku talle midagi, ka abikaasa Mark laskis jalga, jättes naisele vaid tohutu võlakoorma ning ei ühtegi vihjet, millal ta kavatseb naasta. Kui Ava saab vanaisa surmateate, kuuleb ta oma jahmatuseks sedagi, et taat pärandas talle viinamarjaistanduse Provance´is – Château Saint-Clairi, mis võitis juba lapsena ta südame. Naine otsustab vaatamata kõhklustele kohale sõita. Süües hommikukohvi kõrvale värskeid saiakesi ja nautides klaasikest punaveini kena kohaliku kelneri Jacques’i seltsis, hakkab Ava end juba päris koduselt tundma. Aga oleks ju hullumeelsus jätta sinnapaika oma abielu ning proovida äratada uuele elule vana viinamarjaistandust. Või tasuks ehk siiski proovida?
