“Magnifique!” hüüatas krahvinna de Coude poolihääli.
“Ah?” küsis krahv, oma noore naise poole pöördudes. “Mis on suurepärane?”, ja laskis pilgul ringi käia, et naise imetlusobjekti leida.
“Oh, ei miski, mu kallis,” vastas krahvinna, ja kerge puna värvis hetkeks ta niigi roosakaid põski. “Mulle lihtsalt tulid meelde teed New Yorgi tohutud pilvelõhkujad, nagu neid nimetatakse,” ja krahvinna sättis end mugavamalt auriku lamamistooli ning võttis taas kätte ajakirja, mis selle “ei miski” ajal oli sülle vajunud.
Ka tema abikaaa süvenes jälle raamatusse, kuid mitte ilma kerge hämminguta, et krahvinnale oli nüüd äkki, mil oldi juba kolme päevateekonna kaugusel New Yorgist, tulnud pähe mõte imetleda ehitisi, mida ta alles hiljuti oli jubedateks pidanud.
Peagi pani krahv raamatu kõrvale. “Tüütult igav on, Olga,” ütles ta. “Ma arvan, et lähen otsin veel kellegi, kelle on niisama igav ja vaatame, ehk saame kokku paraja seltskonna kaardimängu jaoks.” …
