Erich Maria Remarque’i Taevail ei ole soosikuid on liigutav lugu armastusest, elust ja surmast, mis haarab lugeja kaasa kaotuse valusse ja armastuse võimsusse. Teose tegevus toimub Šveitsi kõrgmäestiku sanatooriumis, kus tuberkuloosipatsiendid otsivad lootust ja tervenemist.
Peategelaste hulgas on Lillian, noor naine, kelle lootused tervenemisele hakkavad hääbuma. Ta näeb, kuidas patsiendid varjutatakse anonüümsete statistikutena, kelle saatus on sageli ette määratud. Kuid ühel päeval saabub sanatooriumisse Clerfayt, endine võidusõitja ja Lilliani sõber. Ta toob kaasa uue hingamise ja lootuse, kuid samas ka hirmu kaotuse ees.
Clerfayt on harjunud eluga ohtlikes ringradadel, kuid tema kohtumine Lillianiga viib ta uude maailma, kus ta peab silmitsi seisma omaenda surelikkuse ja kaotusega. Nende kahe erinevate saatuste kohtumine loob teose südantlõhestava pinge, mis muudab selle lugeja jaoks unustamatuks.
Taevail ei ole soosikuid on romaan, mis tõstab esile elu haprust ja väärtust ning näitab, kuidas armastus võib leida tee ka kõige lootusetumates olukordades. See on lugu, mis jääb kauaks meelde ja paneb mõtlema elu sügavamate tähenduste üle.
