„Mesperäst sa sääl elät?“ om nii mõnigi miu käest elu joosul uurnu, ku ma ütle, et ma ei elä Talnan, Tartun egä esiki mitte Villändin, vaid oopis maal – Mulgimaal.
Sii om ainumas paik mailman, kus mia ole õnnelik ja tõeste kodun, kus ma tunne, et nii inimese, luudus ku kultuur om oma ja toeteve miu. Mulgi keele oidmise, õpetemise ja edesikandmise tüü om kah kudagi esiendest miu manu jõudan. Mia eräne egä ommuku üles ja ole tänulik, et saa eläde sääl, kus taha, ja tetä tüüd, mes miildip.
Miu sihen ja ümmer jakkup mulgi jonni, esitäädlikkust, uhkust, alaloidlikkust ja uvvenduslikkust – kikke sedä, mis tiip mulkest mulgi. Vürtsi annave manu mulgimust nali, mahlaka ütlemise, kirivese rahvarõõva ja esivärki inimese.
Kik nii kokku omgi miu Mulgimaa ja just sedäsi ta mulle miildip.
