Margrete

Kalmari suurkohtumisel 1397. aasta suvel krooniti Pommeri Erik Taani, Norra ja Rootsi kuningaks. Sellega viis tema kasuema kuninganna Margrete lõpule vägeva töö Põhjamaade ühendamisel.
Kuningatütar Margretest sai varakult ettur suurpoliitlises mängus. Juba kümneaastaselt laulatati ta Norra kuninga Håkoniga. Kui tema isa Valdemar Atterdag suri, tegutses ta kiiresti kui poeg Olufi eestkostja ja haaras võimu Taanis, kus tema pojast sai kuningas. Margrete ajas sihiteadlikult aktiivset välispoliitikat — ta seadis endale kohe algul julged poliitilised eesmärgid ning tal õnnestus oma programm ka ellu viia. Pärast abikaasa surma 1380. aastal valitses noor lesk Norrat ja peagi sai ta võimu Skåne üle. Lundis nimetati ta Taani «täievoliliseks emandaks ja ainuõigeks peremeheks». Pärast 1389. aastal Åsle lahingus Mecklenburgi Albrechti üle saavutatud võitu avanes talle tee Kalmari uniooni loomisele.
Kuninganna Margrete panus on ainulaadne. Tal õnnestus sõlmida Põhjamaade vahel rahu ja kokku panna suurriik, mis laius Taanist ja Skånest lõunas Nodkapini põhjas, Karjalani idas ja Orkney saarteni läänes. Valitsemise algul olid tal kaelas suured välisvõlad ja ta oli tugevatest vaenlastest ümbritsetud, kuid sellele vaatamata lõpetas ta oma päevad suveräänse valitsejana.
Me saame jälgida selle tähelepanuväärse naise elukäiku, muidugi nõnda palju kui see kuussada aastat hiljem on võimalik. Meil tuleb uurida tolle aja kirju ja dokumente, analüüsida nende sisu, vormistust ja sõnastust ning samuti jälgida kirjade pitseeritust. Ainult nii suudame leida võtme kuninganna Margrete kui isikususe ja valitseja paremaks mõistmiseks.