Kollane maja

Vaatas uhkelt, upsakalt ringi: ta oli veel kainem kui enne. Oli ka, mida vaadata! Mitmel olid näo ära pööranud ja seisid kummargil, pead all, nagu vigurküünlad, keegi hoidis pead kätega kinni. Enamik istus surnukahvatult; nende jalad värisesid. Üks klaas oli kukkunud käest, põrandal olid killud. Jaa, kolm pudelit minu heaks välja laduda, see võib küll kitsipungad tappa! parastas Samuel neid silmitsedes. Ta tegi edeva kummarduse, nagu ikka tehakse pärast õnnestunud etendusi ja autasustamistel, isegi plaksutas endale, sest keegi teine ei taibanud seda teha. «Jooks veel,» ütles ta suud lakkudes. «Sa ise ütlesid, et sa ei taha praegu,» pomises tema sõber ajalootudeng värisevate huultega. «Aga ma tahan, mul on südames valud, ma suren, kui te kohe ei anna!» irvitas ta — ning kahmas vigurdades näiliselt südame järele, kuid tegelikult püüdis tabada poolikut viinapudelit taburetil.
Ta jõudis pudelit juba sõrmeotstega riivata, ent siis… siis seda enam ei olnud… Samuel vaatas taipamatu näoga teistele otsa; keegi ei vaadanud talle otsa… Ta sisemus muutus kuumaks, kõhus mulises armsalt, ta otsustas, et sellestki piisab, kas on üldse rohkem vaja, heade inimeste juures saab alati, ta mõtles, et läheb ära heade inimeste juurde. »Ära siit!» hüüdis ta. »Ära sellelt täikraede maalt!» Talle suruti käsi suule ning öeldi manitsevalt: «Samuel, ära kõnele nii, see toob halba meile kõigile, ka sinule lõpuks, olgu su soosijad kui tahes vägevad, heida parem magama, näe, see seal on sinu voodi.» Ah nüüd oli talle antud juba ka voodi! Ta ei vaadanud selle poolegi, ka mitte rääkija poole, sellega käis asi lihtsalt, selle tõukas ta nagu tuulemütsikese kõrvale. «Eest, pask!» torises Samuel. Et sellest solvangust jäi väheks, siis heitis veel tuppa umbmäärase sajatuse: «Eesti pask!» Ning tuikus naeru lõkerdades uksest välja.