Kodoväreti’

Kirjeldus

Valik Rõuge vallast Hinu külast pärit inseneri diplomiga meremehest luuletaja Johannes Siska (1913–1973) loomingut.

«Johannes Siska sooviks ja unistuseks oli, et kunagi saaks avaldada tema võrukeelsete luuletuste kogu, millele ta oli pealkirjaks mõelnud «Kodoväreti’». Meremehest luuletaja sellenimeline luulekogu ilmubki nüüd tema 95. sünniaastapäeva puhuks.
Käesolevas luulekogus on 17 võrukeelset ja kaks eestikeelset luuletust. Siska võrukeelne luule on kirja pandud väga heas kodukandi keeles, nagu on märkinud ka varasemad lugejad. Siska luuletab peamiselt loodusest ja kodust, aga ka talutöödest ja masinatest, mis on võrukeelse luule seisukohalt üpris erandlik nähtus. Siska keel on küllalt kujundlik ja ta on teinud ka vormikatsetusi.»
Mariko Faster

«Kuigi süda kuulus merele, jäi üks kambrike selles alati täis helgeid mälestusi oma lapsepõlvekodust ja lähedastest, unistusi oma pere ja kodu järele. Kuna ta aga teadis, et ei suuda jätta merd ja meremehe elustiili ning õiget perekonnainimest temast seetõttu ei saa, siis läbinisti ausa inimesena ei sidunud ta endaga kedagi hoolimata arvukatest kaasakandidaatidest. Oma mälestused talletas ta luulesse, peamiselt võrukeelsesse, kuna austas väga oma kodupaika Võrumaad ja võru keelt.
Mäletan seda rõõmu, kui Jonny – nii hüüti Johannest kodus ja sõprade ringis – kodukülla puhkusele tuli. Kui palju huvitavat oli meile, kolhoosikolkas virelevatele inimestele, jutustada temal, kes tuli merelt, laiast ilmast. Ta oskas ilma ja inimesi avara pilguga vaadata, sageli läbi huumoriprisma.
Peale meremehejuttude rääkimise luges ta sõprade ringis alati omi luuletusi. Kõik olid tal raudselt peas, teemaks ikka kodu, kodupaiga loodus läbi aastaaegade, talu- ja metsatööd ning meri. Sageli oli tal kaasas ka kitarr; tema pillimängust ja juttudest pidasid lugu eriti kohalikud tuttavad külamehed, kes tahtsid temaga koos viina võtta ja juttu ajada.»
Külli Kolodinskaja mälestused oma onust