«Kuule, kuidas sul vaimsusega lood on?» küsis Imant. «Ma ei ole seda sult ammu küsinud, ega ju?»
Erlend ei osanud suurest hämmeldusest esiotsa midagi kosta.
«Ma mäletan, kunagi olid sa väga vaimne,» selgitas Imant oma huvi. «Viimasel ajal ma ei ole seda nii silmatorkavalt märganud. Ei, pea,» – tõttas ta täpsustama – «ma ei taha midagi halvasti öelda. Vähemasti mitte otse. Võimalik, et ma ise olen osaliselt süüdi, sest ma ei ole sinu vaimsuse vastu vajalikul määral huvi tundnud. Aga siiski pole see nii silmatorkav kui varem. Ometi pead sa oma vaimsusega kõvasti silma torkama. Arvesta sellega. Või on sul mingeid muresid,» muutus ta hoolitsevaks. «Saan ma kuidagi aidata?»
