Kirjeldus
1861. aastal hakkas nooruke Sam Clemens, keda tuntakse kirjanik Mark Twainina, postitõllaga sõitma Põhja-California kaevandusasulate poole, jäädvustades oma tähelepanekuid teele jäänud fauna, floora ja inimloomade kohta. Lõpuks jõudiski kollanokk Metsikusse Läände, kus ta pidas riigiteenistuja, hõbedakaevuri, kvartsiveski töölise ja viimaks reporteri ning rändlektori ametit. „Elu Metsikus Läänes“ on lustakas ülevaade neist eksirännakutest, mis viisid ta Nevadast Californiasse ja Hawaii saartele ja mille käigus Twain proovis õnne absoluutselt kõiges, mida saatus tema teele paiskas – enamasti ebaõnnestunult.
Ta mekib söögikõlbmatut peekonit, laket ja mormoonide vägijooke. Ta ostab endale ehtsa Mehhiko kenuskaela. Ta saab miljonäriks ja laostub uuesti. Teda ähvardab oht lumetormis surnuks külmuda, keset kõrbe uppumissurma surra, leelisjärve lainetes lahustuda ja metsatulekahjus kõrbeda.
See on elav ja meelelahutuslik ülevaade selle üliandeka kirjaniku teekonnast läbi Ameerika ajaloo ühe kõige paeluvama ajastu, mida iseloomustavad täielik seadusetus, kangelaslikkus, argpükslikkus, ahnus, lootus ja ahastus ning karmid tegelaskujud, vapustavad maastikud ja kokkupuuted indiaanlastega.
Mark Twain (1835-1910) eesti lugejale pikemat tutvustamist ei vaja, tema raamatuid hakati eesti keelde tõlkima juba tema eluajal ja see on jätkunud siiamaani. Ka on tema teoseid korduvalt lavalaudadele toodud. Tuntud eelkõige humoristina (USA huumoriauhind kannab tema nime), on talle omane ka terav, sageli sarkastiline pilk, mõnus eneseiroonia ja vahe ühiskonnakriitika. Twain jõudis elu jooksul kogeda tohutult palju ja suur osa sellest on jõudnud ta raamatuisse. Nii on see ka “Elu Metsikus Läänes” puhul. Ja kuigi Twaini puhul ei tea kunagi, kus lõpeb fakt ja algab fantaasia, siis kas pole just see ajast aega hea jutuvestja tunnus olnud?
