Möödunud saja aasta jooksul on Eesti põllumajandus ning maaelu pidanud üle elama kolm suurt ja vastandlikku pööret, mis muutsid maaomandi ja tootmiskorralduse aluseid ning maa-asustust ja rahvastikku tundmatuseni. Eesti Vabariigi tekkega käsikäes teostus maareform, mille käigus võõrandati suurmaaomand ja mõisamaad jagati maapuudust kannatavatele talupoegadele. Reform jagas küll maa ümber, kuid ei muutnud selle eraomanduslikku iseloomu ja turumajanduslikku toimimisviisi. Põllumajandus arenes tõusujoones, kuni nõukogude maareform ning põllumajanduse kollektiviseerimine selle kõik põrmu paiskas. Iseseisvusaegsele tootmistasemele jõudmiseks kulus pea inimpõlv. Sotsialistliku majandussüsteemi ning Nõukogude Liidu kokkuvarisemine andis Eestile uue võimaluse majanduse ümberkorraldamiseks – taas ülemaailmse turumajanduse raames. Läbinud raske maa- ja põllumajandusreformi, mis puudutas jällegi kogu maarahvast, on kujunenud uus omandi- ja tootmisstruktuur ning põllumajandusse jäänud asjatundlike inimeste loodud peretalud ja põllumajandusettevõtted on hakanud uuesti ülesmäge rühkima.
