Carte blanche

Inimese elu polegi ju tegelikult midagi muud kui illusioon. Kujutlus, mis sarnaneb petlikult tegelikkusega, saamata selleks ometi kunagi. Plaanid ja kavatsused ei täitu iial. Vähemalt mitte päris nii, nagu sa lootsid. Seda, mis olnud on, on alati rohkem kui seda, mis tuleb. Paremad päevad on alati möödas. Parimad aastad su elust. Õnn on alati minevikus. Ja see on tunduvalt tõenäolisem kui mis tahes muu.
Need on asjad, millesse ma üha rohkem usun, taipamata küll päriselt, miks. Eriti siis, kui mõistad, et süsteem töötab olenemate su tahtest, rääkimata soovist midagi mõnikord muuta.
See on nii mõnigi kord ahastama panev ning meeleheide, mida tunnen, tappev.
Muidugi olen ma liiga kogenud ja vist ka liiga kaitstud selleks, et keegi minu puhul midagi sellist kahtlustada võiks. Selliseid asju usaldan ma vaid endale ja sedagi nii harva kui võimalik. Ja muidugi teile. Aga ainult nüüd ja praegu. Täna ja selles raamatus, mis jõuab lõpule enne, kui te sedam mida ma teile ütlen, uskuma hakkate.
Enne, kui te taipate, kes ma tegelikult olen, saab raamat õnneks läbi.