Käesolev romaan Hollandi 17. sajandi kunstigeeniuse elu lõpuperioodist peaks huvi pakkuma paljudele. Siit ei leia me kunstispetsiifilisi analüüse ega detailseid maalide kirjeldusi – romaani autor on püüdnud süveneda eelkõige vananeva kunstniku ja ta lähedaste psüühikasse ajal, mil Rembrandti lühike intensiivne õnneaeg oli möödas ning tema täht kaasaegsete silmis juba langemas.
Romaan on kirjutatud ometi austusavaldusena vanameistrile püüdes inimlikult mõista tema kannatusi.
