Vihmausside elust

Kirjeldus

Kaks sootaime: sama lähtekoht, sama ülespoole pürgimine. Ja kaks keelt, eri kogemustemaailma peegeldust.
Elav keel: sootaime keel. Surnud keel: see, mis pidi andma talle pileti valitsevasse klassi, kultuurimaailma nabasse. Esmajoones teatrisse.
Sinna sihib tema auahnus, mis on täitmatu. Ta ju teab, kui väike on taani valitsev intellektuaalne rühm, arvata viisteist inimest, ja kogu see valitsev maffia elab Kopenhaagenis. Teistes maades on samasugused rühmad. Ta seisab, nägu anuvalt selle valitseva rühma poole pööratud, seab ennast nende stiili, stiilitunde, kanoniseeritud maitse järgi, apelleerib nende poole, roomab nende ees tähelepanuvärataval viisil (aga valitsev intellektuaalne eliit ei taha, et tema ees roomataks tähelepanuärataval viisil, ta tahab, et tema ees roomataks diskreetselt, märkamatult, tasakesti kenasti silmatorkamatult vingerdades). Ja samal ajal, otsekui möödaminnes, kirjutab ta muinasjutte: tolles teises keeles. Pisut stiilitult, pisut juhuslikult. Tolles keeles, mis pärineb maailmast, kus ta üles kasvas, kus ta juured olid.