Rohulehed

Kirjeldus

Oo kapten! mu kapten! on möödas hirmus sõit,
kõik tormid alistas me laev, maa paistab, käes on võit;
täis rahvast kaid, ja kuula vaid – neid kelli, hüüdeid, hõiskeid!
– me visa laev, see vapper paat, ta kindlalt koju tõi meid.
Kuid ah – süda! süda! süda!
Tekk on seda hääletum
seal, kus kapten veres maas –
langend, jäik ja tumm.

Oo kapten! mu kapten! sa tõuse – puhub sarv,
sa tõuse – sulle lehvib lipp ja kihab rahvaparv –
su auks see laul, need lilled seal – su auks need ehteis majad –
su auks see voog, see kiikuv mass, need rõõmsad näod ja kajad!
Ah kapten, armas isa!
Las toetan sind – see on vaid lumm,
et lamad nüüd siin tekil maas –
langend, jäik ja tumm.

Mu kapten kuid ei vasta, on kahvatu ta suu,
ei isa märkagi mu kätt, ta tuim on, tahtetu;
laev pidas vastu lõpuni, on möödas raske sõit,
on otsas vaev, ja uhke laev, jääb ankrusse, käes võit:
oo hõiska rand! ja kõla kell!
– kuid lein on seda hääletum
tekil, kus mu kapten maas –
langend, jäik ja tumm.