Eesti maa ja muu

“Eesti on teiste jaoks väike, aga meie jaoks suur, sest meie oleme siin sees,” ütles üks pisike eesti laps mulle mõned aastad tagasi.
Jah, meie oleme siin sees – looduse, ajaloo, eluolu, kommete, inimeste ja asjade, eesti keele keskel. Elame oma Eesti elu keset igivanu maastikke, möödunud aegade jälgi ja varemeid, digitaliseeritud üleilmastunud tänapäevas. Ikka nendes samades pimedates talvedes, visalt saabuvates kevadetes, heledates leebetes suvedes, vaiksetes rõsketes sügistes.
“Seest suurde Eestisse” mahub mõõtmatult rohkem kui sellesse raamatusse, mis räägib üle eestlastele teada-tuntud asjad: kirjeldab inimesi – eestlasi ja teisi rahvaid, kellele Eesti on olnud koduks palju sajandeid; räägib perest ja kodust, söögist ja joogist, tööst ja pidudest, Eesti riigist ja loodusest, maast ja linnast, nimedest ja keelest.
Eestist jutustamise viise on mitmeid, vastavalt sellele, kas lähtepunktiks on Eesti loodus, edu e-Eestina, kultuur, folkloor, kurioosumid või lihtsalt arvud – võrdlus teiste riikidega.
Tabamatu eestilik ilmutab end vahel üllatavalt kontrastide kohtumispaigas: Eesti on igivana maa ja uus riik. Eesti on rahvusriik, millel on pikk põline mitmerahvuseline ajalugu. Eestis on ürgne loodus ja värske innovaatilisus. Eestlased tahavad end maailmas kuuldavaks-nähtavaks teha ja samas vaikselt omaette rahus elada: teha ja toimetada, ehitada, töödega valmis jõuda, sauna kütta, puhata, olla.
Selles raamatus on jutustamisel asetatud kild killu kõrvale, tore, kui mõni neist –tekstilõik või pilt – tekitab huvi ja juhatab edasi uurima.