Tarkus ja saatus

Raamatusse on koondatud olulisim Maeterlincki eluõpetusest, mis on kõigepealt õpetus õnne saavutamisest, hoolimata kõigist eluraskusist ja võib-olla isegi nende kiuste. Ajal, kus optimismi põhjusi otsitakse enamasti pühendumises välisele tõelisusele, näitab Maeterlinck selle pärisallikat inimese enda siseelus, ta karakterijõus ja kõigepealt ta armastusvõimes, mis haaraks mõistvalt kogu elukõiksust ja ammutaks endale jõudu iseenda sisemisest rikkusest, mida ta kohus on alatiselt täiendada. Mingi selgunud rahu ja peaaegu lapselikult rõõmus õhkkond, mis on esile manatud suure kunstilise osavusega, ümbritseb peaaegu kõiki ta kujutusi, mõjudes juba ainult sellega tõelise lohutusena ja optimismi allikana, nagu iga kirjandusteos, ka siis, kui see kõneleks süngeist asjust.