Talvesõda

Meie kompanii määrati siis vasturünnakut tegema. Läksime liikvele öö hakul, kohe, kui kompaniiülem oli tagasi tulnud Mustojalt, kus ta käis rünnakusuunda uurimas. Meil olid kõigil suusad ja me sõitsime osa teed valmis radu mööda, jätsime siis suusad maha ja hakkasime jalgsi Mustoja tugipunkti minema. Kui liikusime tugipunkti poole, avas venelane miinipildujatest marutule just meie keskele ja oli ime, et meil sai haavata ainult üks poiss. Kui jõudsime Mustoja tugipunkti number üks, oligi see juba meie käes ja venelased olid sealt oma positsioonile aetud. Esimese pataljoni ülem leppis siis meie kompaniiülemaga kokku, et meilt jäetakse üks rühm Mustoja tugipunkti esimese pataljoni poistele abiks, sest nad olid tugipunkti tagasivallutamisel raskeid kaotusi kandnud, ja ülejäänud meie kompanii rühmad võivad pataljoni majutuskohta tagasi pöörduda. Nõnda et see oli veidi ilmaasjata käik, aga pahaks me seda ei pannud.
Eesliinil hakkas olukord venelaste jätkuva suurtükitule, õhurünnakute ja jalaväe pealekäimise tõttu raskeks muutuma, eesliini pataljonide read hakkasid kokku sulama ja täiendust ei saadud mitte kusagilt. Nõnda tuli rügemendist käsk, et meie pataljon peab andma terve kompanii esimese pataljoni käsutusse, sest seal on mehi nii vähe järele jäänud ja muud täiendust ei ole võtta kui oma rügemendi reservpataljonist, ehkki seda oleks pidanud kasutama vasturünnakuteks ja vaenlase tagasilöömiseks läbimurdekohtades. Meie kompanii selle töö peale ei sattunud, vaid meie pataljoni viies kompanii. Need olid Ylihärma poisid