Tädi Ivy maamaja

Üleval pööningul, kust avaneb vaade üle särava lahe, avab Zoey nikerdatud kaanega kirstu. Ta liigutab ettevaatlikult kõrvale õrna linase pulmakleidi, mida kunagi kandis tema vanatädi, ja võtab välja kõik väiksemad karbid, kuni leiab nahkköites päeviku. Ta teab, et see muudab kõike…

Zoey õnnelikemad lapsepõlvemälestused on kõik seotud tema vanatädi Ivy vana majaga Dune Islandil, kus teda hellitati jõhvikajäätisega ja kus võis katuselt tõusu- ja mõõnavete voogamist jälgida. Nüüd näeb hiljutise lahkumineku tõttu murdunud südamega Zoey, et tema vanatädi seesmine säde on hääbumas, ja ta otsustab saarele kolida, et nad saaksid teineteise eest hoolitseda.

Kui ta saabub ja leiab soliidse tammepuust köögilaua taga istumas oma nõo Marki, siis mõistab ta, miks tädi Ivy ei olnud enam tema ise. Sest Mark – järjekorras järgmine maja pärija – survestab Ivyt, et ta koliks hooldekodusse.

Kuni sugulased vaidlevad selle üle, mis on Ivy jaoks parim, on Zoey üllatunud, kui kohalik puusepp, kes töötab Ivy majas, hoiab tema poole. Ta pakub Zoeyle lohutust ja nende suhe muutub lähedaseks. Koos teevad nad pööningul avastuse, mis seob perekonna salapärase erakliku majakavahiga ning seab kahtluse alla Marki väite…

Nüüd peab Zoey tegema raske valiku. Avastus võib jätta Ivyle kodu, mida ta on kogu elu armastanud… kuid kas Zoey saab usaldada, et puusepp tegutseb tõesti Ivy parimates huvides? Ja ega vana saladuse esiletoomine hävita Ivy rahu ja õnne tema elu viimastel aastatel – või rebi seda perekonda lõplikult lõhki?