See ei meeldinud talle. Tema alahuul kerkis hammaste vahele ja kulmude otsad tõmbusid järsult alla. Kogu tema nägu muutus teravajooneliseks ja rebaslikuks ja õelaks.
Uksekell jätkas oma laulu. Minule see ka ei meeldinud. Kui külalised juhtusid olema Eddie Mars ja tema poisid, siis võidi mind lihtsalt sealoleku pärast külmaks teha. Kui tulid politseinikud, polnud mul neile pakkuda midagi peale naeratuse ja lubaduste. Ja kui tegemist oli Brody sõpradega kui tal sõpru oli , võisid need osutuda temast kangemateks meesteks.
Blondiinile ei meeldinud samuti kellahelin. Ta tõusis järsult ja rehmas käega. Närvipinge tegi tema näo vanaks ja inetuks.
Brody tõmbas minult pilku pööramata väikese laualaeka lahti, võttis sealt luust päraga automaatpüstoli ja sirutas selle blondiini poole. Naine tuli tema juurde ja võttis värisedes relva vastu.
«Istu tema kõrvale,» ütles Brody. «Sihi teda sellega, nii et seda uksest näha ei ole. Kui ta käitub kahtlaselt, siis tee, nagu õigeks pead. Me ei ole veel löödud, beebi.»
Raymond Chandler (1888-1959) on loetavamaid ameerika kriminaalromaani karmi koolkonna autoreid. Ta teoste paremikku ühendab minajutustaja eradetektiiv Philip Marlowe.
Käesolevas romaanis palgatakse Marlowe lahendama väljapressimisjuhtumit, kuid tal tuleb tegemist teha hooopis mõrvade ja laipadega. Nagu ikka ripub ta elu mitu korda juuksekarva otsas, ent tänu leidlikkusele ja kainele mõistusele lõppevad kõik intsitendid siiski hästi.
