Maailma kõige tõredama üksikisa juures lapsehoidjana töötamine peaks olema lihtne.
Ainult et ma ei saa temalt silmi lahti. Ja tema ei saa minust käsi eemal hoitud.
Cade Eaton on minust kolmteist aastat vanem ega vaata minu poolegi. Kuni ma taban ta ühel õhtul mullivannist ning me mängime tõde või tegu. Pärast seda on kõik võimalik – ja kõik riided tulevad seljast.
Ta on torssis, natuke karune, ja nagu selgub, on laiaõlgsed ropu suuga taluperemehed linnapreili jaoks krüptoniit. Kes olen mina, et sellele vastu panna?
Aga meie vaiksetel koos veedetud hetkedel ta leebub ja ma hakkan mõistma, et tema karm koor on ainult fassaad. Keegi on talle kunagi selgeks teinud, et tema parimast ei piisa. Ometi pole ma olnud kusagil paremini hoitud kui tema käte vahel.
Mu leping võib ju öelda, et see asjakorraldus kestab ainult kaks kuud.
