„Peterburi jutud” koondab kuus Nikolai Gogoli 1830–1840ndatel aastatel kirjutatud jutustust, mille ühine nimetaja on peamiselt Sankt-Peterburg, mida on vahel nimetatud lausa nende lugude tegelaseks. Ometi ajavad neis oma asju siiski piiterlased oma veidruste, unistuste, rõõmude ja muredega. Eriti on autorit huvitanud just nn „väike inimene”, lihtne agulis elav meistrimees või madalam ametnik, kes on põhjusel või teisel elu hammasrataste vahele jäänud. Gogol kirjeldab neid väga täpselt, humoorikalt ja tuntava sümpaatiaga, halastamata siiski inimlikele nõrkustele ning ühiskonna ebakohtadele..
