VÕTI
«Me lähme nüüd… Jääb siia sulle võti…
Saad ise välja ja saad ise sisse…»
Nii öeldi mulle kauges lapsepõlves,
kui hommikuti mindi ametisse.
Siis ütles sõber kuhugile sõites:
«Sul tüdruk on, kuid tuba teil ei ole…
Ma jätan sulle siia oma võtme…
Sa ära kaota seda… Teist mul enam pole…»
Ja ütles ema oma viimsel tunnil,
kui lamas haiglas sidemetes peaga:
«Ma lähen ära… Võta minu võti…
Suur poiss ju oled… Muud eks ise tea sa…»
Ma tean: nii järg see minunigi jõuab.
Ja siis ka mina teisiti ei mõtle.
«Te jääte siia… Siia jääb mu võti…
Te ärge kaotage…» ma ütlen, andes võtme.
Sees tempel, ümbrispaber kohati narmendab
