Suur pilt koosneb alati paljudest pisikestest. Ukrainas käib julm sõda, aga Eestis ajavad inimesed ikka oma igapäevaseid asju. Sõda ei ole näha ega kuulda, ometi on seda kõiges tunda.
Mart Kadastiku seitsmendas romaanis kohtub Eesti mees sõjapõgenikest ukrainlannadega, keda ta püüab omakasupüüdmatult aidata. Suhted võivad võtta ootamatu pöörde, sest pole sugugi selge, kes tegelikult abi vajab.
Autor töötas vabatahtlikult Tartu Rahvaülikoolis sõjapõgenikele eesti keele õpetajana. Ukraina naised aitasid kaasa selle raamatu sünnile.
Mart Kadastik loob oma romaanis võimaluse kuulata keskea piiri ületanud mehe sisekõnet. Ta mõtiskleb ummikusse tüürinud elu, suhete ja ka naiste üle. Selgub, et põdemised ja hirmud on meestel-naistel küllalt sarnased. Vaimukalt ja nõtke sulega on autor loonud tegelase, kes püüab leida elule mõtet, kui päevadel pole enam sisu.
Meil on vaja, et elul oleks tähendus, eriti pärast elu keskkoha ületamist. Selgub, et siunatud stressirohke eluperiood ei jäägi kestma. Karjääri tipp on varsti põhi ja kõik see võim, raha ja au haihtuvad. Ja mida teha, kui paarisuhtes on arusaamatust rohkem kui arusaamist? Mitte, et midagi oleks otseselt halvasti, aga ütlused ja mõtlused on sünkroonist väljas.
