Meie eesti ajakirjanike pere pidi aja karmuses varisema väga noorelt. Nad elavad ainult mõne üksiku kaasaegse mälestustes. Meie kustumisega kaob ka see mälestuste kangas.
Mõeldes sellele ja paljule muule, kust on kulgenud mööda minu maine matk, kust läheb läbi või mööda mu mälestuste tänav, olen asunud seda tänavat tähistama trükitud ridadesse.
Esimene köide kulgeb mu noorusmaalt läbi Tartu boheemkonna Tallinna lehemeeste peresse. Neis ridades on meenutatud paljusid noist, kes andsid ajajärgule, kus elasin, ühiskondliku raamistuse ja vaimse ilme.
See on ühe mehe lugu läbi tema mälestuste tänava, kus ta puudutab neid uksi ja väravaid, mis avanevad tema tänavale. See ei ole mingi ajalugu ega kuidagiviisi süstemaatiline kroonika, vaid pigemini romaan, milles käsitletud mälestuslikku ainet v a b a l t – nii kuidas see aeg-ajalt mällu tulnud unustuste tagamaalt.
Ümbrispaber puudub
