«Tänapäev on pimestanud meie silmad ja muutnud meie südame külmaks. Oskame veel vaid ennast näha ja oma häda kurta. Või mis saabki meilt muud nõuda, meilt, standardiseeritud robotitelt? Oleme nagu kõik teisedki alalises jooksus – kiiresti, kiiresti omandada seda, teist ja muud! Mitte kaaslasest maha jääda, mitte temast halvem olla, kõik kümme küünt haaramas. Jumal hoidku, kui mõni kübemeke peost kaasinimese rüppe maha pudeneks! Kõik vaid endale – rikkus, võim, uhkus! Rohkemgi veel: kogu maailm kõigega, mis seal hingab, kasvab ja tärkab!»
Selle teosega jõuab lõpule vanameistri suurejooneliselt kavandatud triloogia. Jutustus pöördub jälle tagasi esimeses osas kasutatud novellivormile, kus üks lüli lisandub teisele nagu pärlid lõplikult valminud kees. August Gailitil on nende lugude kaudu palju öelda inimhinge põhilisest olemusest ja selle avaldumisvormidest elu vahelduvais tuultes. Teos on tugevalt isikupärane ja täis säravaid aforisme, nagu see Gailitile alati omane.
