Kandsime redelit kaasas

Tiitellehel on pühendus.Aeg on mul meeles, nagu oleks olnud
eile: oligi. Eile oli aken jääs,
seisid ja vaatasid enda ette, sest sa
nägid seal mind, aga mina
tundsin, kuidas pööris kannab meid
pilvedeni. Mulle meeldivad pilved
eemalt, see tähendab maa pealt vaadates,
pilvedes liigelda on aga midagi muud,
nagu nöörredel, mis viib ühest riigist
teise. Aga me pistsime selle tasku:
kandsime redelit kaasas, ta ei küsinud
süüa ja meie ei söönud muud
kui igapäevast armastust. Kuidas see
võimalik on? Tuleb minna
igal hommikul postkasti juurde, seal
ta ongi, nii pikk kui lai,
täiesti elus, ta on sinu enese nägu,
ta võtab riidest lahti, ta on ilus
nagu päike lehtede vahel, ta lihtsalt
heidab pikali ja naeratab.