Ukrainas Donbassis käib mitmendat aastat sõda, mille mõte on peategelasele Sergeitšile uduseks jäänud. Sergeitš ja tema lapsepõlvevaenlane Paška, mõlemad rahvuselt venelased, on ainsad elanikud külas, kust kõik on põgenenud, hukatud või teadmata kadunud. Küla, kus pole elektrit ega poodi, ja kus aeg-ajalt kõlavad plahvatused, jääb nn halli tsooni. Üldse on värvid elust kadunud ning kõik tundub hall. Kui Sergeitš hoiab pigem ukrainlaste poole, siis Paška mehkeldab venelastega. Sergeitši hoiavad elus tema mesilased, kelle eest ta peab hoolitsema, sest nemad ‒ nagu kogu loodus ‒ on targemad kui inimesed. Kuid ühel hetkel tunduvad ka mesilased kuidagi teistsugused. Mesilaste heaolu nimel sõidab ta oma tarudega suveks Krimmi, kus ka tatarlaste elu on kibedaks tehtud. Sergeitši mõtisklused ja meenutused aitavad mõista, mis Ukrainas alates 2014. aastast toimub.
Andrei Kurkov (snd 1961) on üks tuntumaid tänapäeva Ukraina kirjanikke, kelle raamatuid on tõlgitud mitmekümnesse keelde. Eesti keeles on seni ilmunud tema kuulsaim teos „Võõra surm“ (Tänapäev, 2007) ja autobiograafiline „Ukraina päevik. Ülestähendusi kriisikoldest“ (Äripäev, 2014).
