On emadepüha, 30. märts 1924, päev mil majateenijatel on lubatud minna koju ema juurde. Jane Fairchildil, kes on samuti teenija, pole aga kuhugi minna, sest tal ei ole ema, ta on orb. Pool tema emadepühast möödub naabermõisas, voodis koos sealse perepojaga, kes peaks samal päeval sööma naaberlinnas lõunat koos tulevase mõrsjaga. Jane’i ja teda seob juba seitse aastat kestnud sõprus, sest armastuseks nad seda ei nimeta. See hommikupoolik särab päikesest ja kevad tärkab ümberringi ning sellisena jääb see igaveseks meelde Jane’ile, kui temast on saanud kuulus kirjanik, sest just siis otsustati tema saatus, edasine käekäik ja kirjanikuks saamise vältimatus. See päev algas valguses ja lõppes pimeduses ning vajutas pitseri kogu tema elule.
Swifti lühiromaan on ühest küljest traagiline armastuslugu ja teisest küljest mõtisklus kirjanduse olemuse üle ning seda on peetud ka tema seni kõige täiuslikumaks teoseks.
