Tšehhi silmapaistev poeet Vitezslav Nezval (1900-1958) lähtus raamatu kirjutamisel oma lapsepõlvemaast, sajandialguse mägisest Moraaviast. Ta oli siin sündinud külakoolmeistri pojana ja siinne elu jäi talle kuni surmani «sõnul väljendamatuks poeesiaks».
Ja tõesti kerkib selle teose lehkülgedel meie päevade lapsest lugeja ette sajandi alguse Moraavia küla, selle «asjad, lilled, loomad ja inimesed». Siin on sulenoppijaid, kes oma töö juures pajatavad igasuguseid lugusid, siin on teritaja, kes rändab oma käiaga külast külasse, siin on öövaht, kes puhub sarve, ja maatark, kes korjab metsadest-mägedest ravimtaimi. Tänapäeva lapsele, keda ümbritseb igal sammul moodne tehnika oma saavutustega, on need elukutsed sellised, mis esinevad ainult muinasjuttudes. Ja suur osa asjadest, lilledest ja loomadestki on sellele noorele lugejale tuntud rohkem filmidest ja muinasjuttudest kui inimest ümbritsevast tegelikkusest.
Täiskasvanut aga lummab see maailm, mis on antud lapse pilgu läbi, konkreetsete piltidena, ootamatute võrdluste ja assotsiatsioonidena. Admiraliliblikas on «sametist kikilips, mille sisse on pistetud kuldnõel». Veekann on «suur ümara kõhuga klaaslind. Tal on nokk ja hiiglasuur kõrv». Lehekonn on «siledast rohelisest klaasist kirjapress».
Ja nõnda olemegi jõudnud selle võlujõuni, mis muudab käesoleva raamatu nauditavaks kõikidele lugejatele. See võlujõud on kogu teost läbiv poeesia. Kaaned kulunud ja määrdunud. Mäned lehed katki ja puudu, määrdunud ja pastakaga tehtud märkmeid.
