See on lugu inimesest ja aiast, mullast ja roosidest, taeva lindudest ja mutukatest maa all. Sobib lugemiseks nii neile, kes kaevuvad küünarnukkideni mulda, kui ka neile, kes parema meelega istuksid põõsa veerel pingikese peal ega liigutaks lillegi. Kõik, kes on kunagi mõnda aeda näinud, mõnes aias käinud või mõnda aeda teinud, leiavad siit midagi, millele kaasa noogutada või vastu vaielda. Lõppude lõpuks tuleb välja, et isegi siis, kui me räägime aiast, räägime me tegelikult august. Ühele aiaharijale olevat keegi kunagi öelnud umbes midagi sellist: “Sinna auku, kuhu sa enne kallasid viina, topid sa nüüd oma roose.”
