Kui see küsimus ambitsioonikale advokaadile Dannie Kohanile tema elu kõige tähtsamal töövestlusel esitatakse, on tal hoolikalt komponeeritud vastus varnast võtta. Hiljem, pärast edukat vestlust ja olles võtnud vastu oma peigmehe abieluettepaneku, vajub Dannie unne teadmises, et on täpselt on viie aasta plaani graafikus.
Aga ärgates leiab ta end ootamatult hoopis ühest teisest korterist, sõrmes üks teine sõrmus, kõrval keegi teine mees. Taustal mängivad uudised ja ta näeb ähmaselt ekraani allservas kuvatud kuupäeva. Õhtu on sama – 15. detsember –, aga aasta on 2025, viis aastat tulevikus.
Pärast väga pingelist, jahmatavat tundi ärkab Dannie uuesti, veidi enne keskööd, tagasi aastas 2020. Ta ei saa juhtunut peast. See tundus palju enamat kui lihtsalt unenägu, aga Dannie ei ole seda tüüpi inimene, kes usuks nägemustesse. See jamps kõlab nunnult vaid vabahingede suust nagu on tema eluaegne parim sõber Bella. Niisiis otsustab ta sellest veidrast kogemusest mitte välja teha ning heidab selle peast.
Kuni hetkeni neli ja pool aastat hiljem, kui Dannie kohtab juhuslikult sedasama meest oma kaugest nägemusest.
