Need kirjad Paradiisist – kirjutasin nad viisteist aastat tagasi kirgliku sooviga taas ellu loitsida kadunud aega: ühte üksildast küla Hiiumaal metsa ja mere vahel, möödunud sajandi viimaseid aastakümneid, ühte armastust, ühte igatsust.
Vahepeal on aeg veel ühe keeru peale teinud ja kõik on saanud veelkord teiseks. Tollest maailmast on järel veel vähem. Ometi tundub, nagu oleks ta ikka veel kusagil olemas, koos kõigi oma lillede-rohtude, loomade-lindude, aedade-hoonete, inimeste ja nende armastusega. Kus ometi? Paradiisis? Kas Paradiis on see, mis on jäänud maha ja kuhu sellepärast enam ei pääse, või see, mis on ees ja millest me sellepärast midagi ei tea? Või hoopis see, mille me võtame endaga siit kaasa, kõik see, mida meie silmad siin nägid ja mida tundis süda? Meie rõõmude ja kurbuste summa, millest ükskord peab saama – mis?
