Kuningas ütles siis, et keegi ei puutu Illugesse selle aja jooksul, mil lihavõtted kestavad, ja et nendest asjadest räägivad nad põhjalikumalt pärast seda. Ta palus neil tema külalised olla, kuni kõik on kokku lepitud, ja järgnevatel päevadel vahetas ta sageli mõne sõna Vigdisega, ja Vigdis pidi kuningale ära rääkima kõik Eyolv Arnepoja tapmisest ja oma rännakutest seejärel.
Lihavõttelaupäeval laskis kuningas Vigdise enda juurde kutsuda; ta oli üksinda toas ja palus, et Vigdis istuks tema kõrvale pingile. Käes oli õhtu. Kuningas küsis Vigdiselt Illuge kohta, samuti seda, kas see mees on tema lapse isa. Vigdis vastas, et ei ole, ja ütles, et Illuge ja tema vahel ei ole selles mõttes midagi.
Kuningas Olav küsis seejärel, kelle oma see poiss siis on, ja kus ta on, ja miks Vigdis ei ole abielus.
«Ma tean temast vähe, isand,» ütles Vigdis, «ta ei ole meie maalt. Noor ja rumal olin ma, sellepärast lasksin end hukutada – mulle on vastumeelt temast rääkida ja ma palun teid, et te ei päriks rohkem selle kohta.»
Norra kirjanduse klassiku Sigrid Undseti teose tegevus toimub keskaegses Norras ja osaliselt ka Islandil 10. sajandi lõpus ja 11. sajandi alguses.
See on lugu traagilisest ja kirglikust armastusest islandlase Ljoti ja norra hövdingi kauni tütre vahel.
