«Samuti nagu «Tõe ja õiguse» II köites, kuulub ka romaani kolmandas köites esiletõstetud kujude hulgas keskne koht Indrekule. Selle juhuslikult revolutsiooni keerisesse sattunud noore inimese elamuste, meeleolude ja mõtiskluste kaudu laseb Tammsaare hinnata sündmusi, mis teose lehekülgedel lugeja silmade ees lahti rulluvad.
Kuid romaani kolmanda köite peategelaseks ei ole teoses esiletõstetud üksikud kujud, vaid poliitilisele elule ärganud rahvas. Kui analüüsime romaani, kerkibki meie ette kõigepealt küsimus sellest, mil määral Tammsaarel, vaatamata teose tõsistele puudustele ja kirjaniku eksimustele realistliku kunsti ees seisvate ülesannete ja eesmärkide vastu, on siiski õnnestunud edasi anda masside võimsat liikumist seoses 1905. aasta revolutsiooni sündmustega Eestis.»
