Rait Toompere autobiograafiliste sugemetega romaani „Kunstimaja“ tegevus viib meid okupatsiooniaja lõpu kunstielu ning tärkava rahvavõimu telgitagustesse. Raamatus põimuvad seikluslik süžee ning minategelase täiuseotsingud.
Raamatu minategelane Raul käib oma Arkaadia teed Kunstimajas, mis pakub varju ka nõukogude võimu poolt peale teist maailmasõda purustatud Pallase koolkonna viimastele esindajatele. Kunstimaja näib otsekui oaas, mis kaitseb selle liikmeid troostitu ja ahistava tegelikkuse eest.
Võtnud vastu huvipakkuva uurimistöö, avastab Raul, et näiliselt turvalise Kunstimaja kulisside taga käib halastamatu ideoloogiline ja võimuvõitlus, mille keskele ta pahaaimamatult satub, sest KGB kahtlustab, et Raul võib paljastada salajase agentuuri kunstnike organisatsioonis. Käivitub sündmuste ahel, kus panused on kõrged ning tegelik vaenlane õel, halastamatu ja varjatud. KGB käsitleb kultuuri kui ideoloogilise võitluse eesliini ja kaitseb omasid kõigi vahenditega.
Romaanis on mitmeid ootamatuid süžeepöördeid ja panoraamseid ajastusissevaateid kultuuriteemadel. Elame kaasa viimaste pallaslaste lootustele ja esteetikapüüdlustele, saame teada nii mõndagi kunstnike elu köögipoolest.
Sündmuste krooniks tehakse Raulile ettepanek asuda tööle Tartu linnavalitsusse. Minategelane võtab väljakutse vastu ning satub rinnutsi elu proosalise poolega: talongimajandus, Interrinne, eraomandi ja allilma teke.
Saabub aasta 1991. Tundub, et Eesti tüürib veretu võitluse ja laulva revolutsiooni turjal vabaduse poole, kuid siis algab tagurlik augustiputš. Nüüd tuleb relvitutel inimestel seista vastu Nõukogude Liidu jõustruktuuridele ja täita isegi võimatuna näivaid ülesandeid…
