Millisena näeb meie rahva lugu välismaalane, kes loeb ingliskeelset eesti ajalugu? Inglismaa, USA ja Kanada ajalooraamatute riiulil seisab kõrvuti maailma suurriikide ajalooga uhkelt ka Eesti ajalugu käsitlev teos: „Estonia: a Modern History“ (2018), autoriks inglane Neil Taylor. Nüüd on ka eestlastel võimalik tutvuda värskema välismaise vaatega meie ajaloole.
Neil Taylor: „Viimane Eesti ajalugu, mis Suurbritannias avaldati, pärineb John Hampden Jacksoni sulest. Selle esmatrükk ilmus 1941. aastal, teine trükk 1948. Ta kirjutas seal „Vene okupatsioonist, mille lõppu ei oska keegi ennustada“, ning kirjeldas detailselt eestlaste tollast rasket olukorda. Jackson elas kuni aastani 1966, kuid rohkem ta Eestist ei kirjutanud, vahest ka seetõttu, et tema arust polnud midagi uut öelda, kuna Nõukogude süsteem üritas end seal üha otsusekindlamalt kehtestada. Kuni aastani 1960 puudus välismaalastel võimalus Eestisse reisida ning ka edaspidi lubati neid harva Tallinnast kaugemale.“
Vaid 1,3 miljoni elanikuga Eesti on üks Euroopa väiksemaid riike – samas on siin üks maailmajao kõige kiiremini kasvavaid majandusi. Neil Taylor on kirjutanud esimese tõsiseltvõetava ingliskeelse ülevaate tillukese Balti riigi ajaloost, kaardistades Eesti pikka ja rasket teed praeguse külluseajani, milleni jõudmiseks tuli üle elada ligi tuhat aastat okupatsiooni taanlaste, rootslaste, sakslaste ja venelaste võimu all. I maailmasõja järel, tänu rahvuslikule ärkamisele ja Vene ja Saksa impeeriumide kokkuvarisemisele, tunnustati Eestit 1920. aastal viimaks iseseisva riigina. Omariiklus ei kestnud kaua – II maailmasõja ajal käis Eesti puna- ja natsivõimu vahel käest kätte, kuni liideti viimaks N Liiduga, mis tõi kaasa poole sajandi pikkuse okupatsiooni ja hädadest täidetud aja. Iseseisvumislootus ei kustunud aga kunagi ning 1991. aastal taastati Eesti vabariik. See aus ajalooraamat sisaldab ka värvikaid ja lustakaid episoode, nagu ühe suursaadiku meenutused nudistide rannast ja presidendi presskonverents lennujaama räpase peldiku ees.
